riskijuht: e-⁠residentsusest peab saama turvalise ettevõtluse kvaliteedimärk

E-⁠residentsuse eduloo jätkumise olulisimaks sõlmpunktiks on tasakaalu leidmine Eesti ärikeskkonna atraktiivsuse kasvatamise ja riskide maandamise vahel, leiab programmi riskijuht Oscar Õun.

Eesti on alates e-⁠residentsuse programmi loomisest pea 10 aasta eest, 2014. aasta lõpus, andnud riikliku digitaalse identiteedi 118 tuhandele välismaalasele 185 riigist. Hetkel kehtivaid 5-aastase kasutusajaga e-residendi digi-ID kaarte on käibel üle 59 000. Kaartide omanikeks on Eesti digiasunikud, kellele oleme usaldanud turvalise juurdepääsu Eesti arenenud e-teenustele, et võimaldada neil digitaalselt dokumente allkirjastada, soodsalt ja mugavalt ettevõtlusega alustada ning oma globaalset äritegevust füüsilisest asukohast sõltumata hallata. Enim on kehtiva digi-IDga e-⁠residente Hispaaniast, Ukrainast ja Saksamaalt. 

Kahtlemata on läbi aegade e-⁠residentide loodud enam kui 32 500 ettevõtet ja läbi nende riigikassasse tööjõu- ja tulumaksu ning riigilõivudena panustatud ligi 250 miljonit eurot teinud meie majandust suuremaks. Riikliku kasu kõrval tuleb aga üha avatumalt arutleda ka programmiga kaasnevate riskide maandamise üle, eriti kui tahame hoida oma ettevõtluskeskkonna tuleviku väljakutsete valguses jätkuvalt läbipaistva, usaldusväärse ja konkurentsivõimelisena.

Riskide juhtimise vaatest ei ole e-⁠residentsus pelgalt plastikkaardi näol välja antav Eesti suveniir, millega digiallkirju anda, vaid võti Eesti majandusruumi. E-⁠residentsuse peamine väärtus seisneb välisriigi kodaniku poolt Eestisse loodavas ettevõttes ning e-⁠residentide poolt luuakse juba praegu ligikaudu iga viies uus Eesti ettevõtte aastas. 

Läbi aegade on kehtetuks tunnistatud ligi tuhande välismaalase e-⁠residentsus. Valdava põhjusena tõuseb esile asjaolu, et isiku tegevus ei ole olnud kooskõlas programmi peamise eesmärgiga, milleks on soodustada Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut. Kuigi e-⁠residentsus ei anna kodakondsust, maksuresidentsust, elamisluba ega Eestisse või Euroopa Liitu sisenemise luba, siis tuleb olla teadlik, et leidub soovijaid, kel ei pruugi e-⁠residentsuse taotlemisel olla programmi eesmärkidega joonduvad või õiguskuulekad kavatsused. 

Sõel taotlejate osas on läinud oluliselt tihedamaks ja selle peamine põhjus peitub e-residendi digitaalse isikutunnistuse kasutamise üle järelevalvet teostavate asutuste – Politsei- ja Piirivalveameti, Kaitsepolitseiameti, Maksu- ja Tolliameti ning Rahapesu Andmebüroo – tõhusamas taustakontrollis ja paremas infovahetuses välisriikide ametiasutustega. Statistika näitab, et kui e-⁠residentsuse programmi algusaastatel sai Politsei- ja Piirivalveametilt keelduva otsuse ligi 2% e-residendiks pürgijatest, siis 2023. aastal oli see 8%. Riskidesse tuleb suhtuda tõsiselt ning on oluline osata näha ohumärke ja ebaselgete kavatsustega inimestele e-⁠residentsust ei väljastata.

Tehnoloogia aitab programmi turvalisust tõhustada 

E-⁠residentsuse ambitsioonid näevad uue arenguhüppe eeldusena ette e-residendi digi-ID füüsilisest kaardist vabanemist ja selle asendamist mobiilse digiidentiteediga, mida toetaks biomeetrial põhineva kaugtuvastuslahenduse kasutuselevõtt. Praktikas tähendaks see seda, et riigil tekib parem kontrollimehhanism veendumaks, et digiidentiteedi taga peitub õige isik ja positiivse otsuse saanud e-⁠resident ei pea enam ootama kuni kaart valmis trükitakse ja see maailma teise nurka temani toimetatakse. Programmi lootuste kohaselt vähendaks see ettevõtte loomisele kuluvat aega ja suurendaks Eesti konkurentsivõimet teiste riikidega võrreldes sedavõrd olulisel määral, et kasvatada e-⁠residentide loodud äriühingute hulka praegusega võrreldes kuni veerandi võrra, täites seeläbi oma peamist eesmärki ehk tuues seeläbi riigile rohkem tulu.

Vaadates aga laiemat pilti, siis polegi küsimus mitte niivõrd ambitsioonis, kuivõrd praktilises vajaduses, sest Eesti seisab lähiaastail silmitsi põhjapaneva muudatusega, mis loob Euroopa Liidu kodanikele võimaluse kasutada oma koduriigi digitaalset identiteeti Eestis ettevõtte loomiseks. Tänavu Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud elektroonilise identifitseerimise ja usaldusteenuste (eIDAS 2.0) määrusega hoo sisse saanud nn Euroopa digikukrute ajastu tähendab, et e-⁠residentide kõrval võivad saada tulevikus Eestisse distantsilt ja notarit kasutamata ettevõtte luua ka välismaalased, kelle identiteeti, tausta ja sobivust Eesti järelevalveasutused kontrollinud ei ole – eelis, mida siiani pakub üksnes e-residendi staatus.

Kuivõrd aktiivselt seda võimalust kasutama asutakse, näitab tulevik – täpsemalt see, kas ja kuidas riigid digikukruid oma ettevõtlusruumis kasutusele plaanivad võtta ning kuivõrd neile seal üldse kasutust on. Ka Eesti seisab samasuguse ülesande ees, ehkki vastus on juba suuresti teada: seesama digikukkur ongi lahenduseks e-⁠residentide kaardiprobleemile, võimaldades neile mobiilset ligipääsu Eesti digiteenustele ja riigile olulist võimalust piiriülese ettevõtluse konkurentsis taaskord teistest ette jõuda. See aga tähendab, et peame kiiremas korras asuma kohandama mitte üksnes oma siseriiklikke riskijuhtimise protsesse ja põhimõtteid, vaid ka hindama ümber oma riikliku riskiisu seoses liiduülese ettevõtlusvabadusega.

Vajalik on tugev riiklik riskitunnetus 

Paraku pole innovatsiooni võimalik riskideta teha ja neid pole võimalik kunagi täiesti “nulli” viia. Küll aga on saame kokku leppida, milliseid riske oleme valmis riigina uute e-⁠residentide vastuvõtmisel ja tervikuna Eesti ettevõtlusruumis aktsepteerima. Oleme usaldanud e-⁠residentidele Eesti saadiku rolli laias maailmas ja peame tagama, et seda usaldust ei kuritarvitataks. Saabuvate muudatuste valguses peame aga vaatama Eesti ettevõtlusruumi ja siin tegutsevaid välisettevõtjaid tervikuna, sest kui täna moodustavad e-residendid Eestis äriühinguid omavatest välisriikide kodanikest umbes poole, olles teisest poolest riigi vaates oluliselt läbipaistvam ettevõtjate grupp, siis tulevikus võib see proportsioon ja seega ka riskipilt just Euroopa Liidu suunalt olla hoopis teistsugune.

Kui Eestis ettevõtlusega tegelemine võib Euroopa Liidu piires peagi olla tehniliselt võimalik ka e-⁠residentsuseta, siis seda enam on meil võita sellest, kui tugevdada e-⁠residentsuse programmi mainet kui Eesti ettevõtluskeskkonna kvaliteedimärki, mille vundamendiks on tugev riskitunnetus ja turvalisus. Just asjaolu, et e-residendid on Eesti järelevalveasutuste poolt läbinud taustakontrolli, on üks peamisi eeliseid, mida e-⁠residentide kogukond kõrgelt väärtustab, võimaldades neil leida usaldusväärseid äripartnereid. Lisaks mõistagi ligipääsule maailma juhtivatele digitaalsetele äriteenustele, e-⁠residentsuse ümber tekkinud teenusepakkujate ökosüsteemile ja muudele Eesti ettevõtluskeskkonna hüvedele, mis muudavad e-⁠residentide ettevõtluskogemuse Eestis sujuvamaks. Ei maksa ka unustada, et enam kui pooled e-residendid on pärit kolmandatest riikidest ning seda enam tõuseb teenuse enda kvaliteedi ja konkurentsivõime kõrval esiplaanile just turvalisus, seda nii e-⁠residentide endi kui ka Eesti riigi ja Euroopa Liidu ühisturu heakorra huvides.  

Kui Eesti tahab siinkohal teha tarka panust, tuleb võtta fookusesse tulevikku vaatav riskijuhtimine. Küsimus on, milline on meie riskiisu ja millise tasakaalu leiame ärikeskkonna atraktiivsuse kasvatamise ja riskide maandamise kontekstis. Mõned sammud õige suunas on juba astutud ning uute e-⁠residentide leidmisel on programm keskendunud ainult selliste riikide kodanikele, kellega Eestil on järelevalve tugevdamist ja läbipaistvust võimaldav koostöö. See on eelduseks e-⁠residentsuse taotlejate osas efektiivse taustakontrolli tegemiseks. Alates märtsist 2022 ei väljastata uusi e-residendi kaarte Venemaa ja Valgevene kodanikele. 2025. aasta esimeses pooles rakendub ka seadus, millega luuakse Politsei- ja Piirivalveametile õiguslik alus jätta läbi vaatamata e-residendi digi-ID taotlus juhul, kui taotleja on sellise riigi kodanik, millega Eestil puudub justiits-, julgeoleku- või õiguskaitsealane koostöö.

Seega saab öelda, et uute e-⁠residentide vastuvõtmisel on Eesti riik otsustavalt asunud valima, kes seda privileegi väärib ja kes mitte. E-residendid peaksid ka tulevikus olema mitteresidentidest ettevõtjate seas kõige läbivalgustatum grupp ja juba tehtud ning kavandatavad sammud on selles suunas otsustava tähtsusega. 

Artikkel ilmus ka Äripäevas.